Neonikotinoidid ja nende asendajad jätkusuutlikus kahjuritõrjes

Euroopa Liidus tuleb lõpetada keelatud neonikotinoidsete putukatõrjevahendite kasutamine

Värskes raportis juhivad teadlased tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid ja tööstus kasutavad ära lünki ELi taimekaitsevahendite õigusaktides, et jätkata keelustatud neonikotinoidide kasutamist. Keelatud pestitsiidide (pestitsiid = keemiline taimekaitsevahend) kasutamisele leitakse erinevaid ettekäändeid – näiteks toidujulgeoleku probleeme seoses sõjategevusega Ukrainas. Taolised väited ei ole aga teaduslikult õigustatud. Alternatiivsed meetodid võivad anda keemiliste pestitsiidide kasutamisega samaväärse või isegi parema saagikuse, säilitades meile looduse pakutavad hüved ehk ökosüsteemiteenused.

Lüngad Euroopa Liidu õigusaktides

Viis aastat tagasi keelustas EL kolme peamise neonikotinoidi (imidaklopriid, tiametoksaam ja klotianidiin) kasutamise avamaakasvatuses. Neile lisaks keelustati 2020. aastal ka tiaklopriid. Nimetatud neonikotinoidid on mürgised mitte ainult kahjurputukatele, vaid ka näiteks mesilastele ja teistele tolmeldajatele. See omakorda ohustab bioloogilist mitmekesisust ja pikas perspektiivis ka toidujulgeolekut. Lüngad ELi seadusandluses võimaldavad jätkata keelatud neonikotinoidide kasutamist hädaolukorras, näiteks juhul kui mõne olulise kahjuri tõrjeks alternatiivi veel ei ole. Kahjuks on seda võimalust kuritarvitanud nii mõnigi liikmesriik. Ka on esialgsed piirangud andnud tõuke uute neonikotinoidide asendusainete väljatöötamiseks. Paraku otsitakse neonikotinoididele sama toimemehhanismiga kemikaale – selliseid aineid, mis kahjustavad putukate närvisüsteemi. Üks sellistest neonikotinoidide asendusainetest on sulfoksafloor.

Kasvanud on looduse saaste keemiliste putukatõrjevahenditega

Raporti töörühmas osalenud akadeemik, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur ja keskkonnatoksikoloogia laboratooriumi juhataja Anne Kahru panustas raportisse ökotoksikoloogia-alase teaduskirjanduse hetkeseisu kaardistamisega. Ta näitas, et ühe peamise neonikotinoidi, imidaklopriini turule lubamisest 1990ndate alguses möödus kümmekond aastat, enne kui ilmusid teadusartiklid selle kahjulikkusest tolmeldajatele. Teine kümmekond aastat kulus sellele, et hakata uurima neonikotinoidide ohtusid keskkonnale laiemalt. „Pole siis ime, et raporti järgi on viimase 20 aasta jooksul suurenenud põllumaade ja veekogude saastumine keemiliste putukatõrjevahenditega kümneid kordi. Euroopa Liidus sisaldab seitse meeproovi kümnest endiselt vähemalt ühe mesilastele kahjuliku pestitsiidi jälgi. See kõik annab tunnistust pestitsiidide väärkasutusega seotud ohtudest meie toidujulgeolekule. Raport soovitabki tõhustada taimekaitsevahendite jääkide testimist pinnases, vees ja toidus. Testimise tulemusi on tähtis levitada ka teistes liikmesriikides,“ ütleb Anne Kahru. Tema sõnul lahutab ka nanotehnoloogiate võidukäiku (1990ndate alguses) ja sünteetiliste nanoosakeste keskkonnamõjude uuringute algust umbes sama pikk lünk, ehk 20–25 aastat. „See ei ole paraku jätkusuutlik strateegia uute tehnoloogiate arenguks. Progress ei tohi realiseeruda inimese ja looduse tervise arvelt,“ rõhutab Anne Kahru.

Lahendus on integreeritud kahjuritõrje

Raport toetab Euroopa Komisjoni püüdlusi muuta integreeritud kahjuritõrje säästva põllumajanduse osaks. „Integreeritud kahjuritõrje on tavalise talupojatarkuse rakendamine, mis võtab arvesse kahjurite elutsüklit ja nende seoseid ümbritseva loodusega. Samuti on oluline soosida tõrjevahenditena biopestitsiidide, mis põhinevad bakteritel, seentel või looduslikel toimeainetel,“ selgitab Anne Kahru. Raportis on sõnastatud vajalikud sammud, mis aitavad jõuda selleni, et põllumajandustootjad eelistaksid integreeritud kahjuritõrjet. Näiteks tuleb pakkuda põllumeestele vastavat koolitust, investeerimistoetusi ja abi seireteks. Samuti on oluline jälgida integreeritud kahjuritõrje rakendamist liikmesriikides.